Harvey Ball, Franklin Loufrani ja nägu, mis kuulub kõigile
Üks joonistas naeratuse 45 dollari eest ega lasknud seda kunagi kaitsta. Teine andis sellele nime ja ehitas sellele litsentsiimpeeriumi.
Kümme minutit Worcesteris
1963. aasta detsembris oli Massachusettsi osariigis Worcesteris asuval kindlustusfirmal State Mutual Life Assurance probleem: pärast ühinemist teise ettevõttega olid töötajad nukrad. Juhatus mõtles välja „sõpruskampaania” ja tellis kujunduse kohalikult reklaamigraafikult, Teise maailmasõja veteranilt — Harvey Ballilt. Ball istus maha ja joonistas kollase ringi, kaks ovaalset silma ja naeratuse. Selleks kulus tal umbes kümme minutit. Ta sai 45 dollarit.
Originaal ei olnud täiuslik — üks silm on teisest pisut suurem ja naeratus pole päris sümmeetriline. Käsitsi joonistatud, mitte sirkliga. Firma trükkis esimesed sada rinnamärki; kampaania lõpuks jagas ta neid laiali üle saja tuhande.
Omanikuta nägu
Ei Ball ega firma lasknud joonistust kaitsta. 1970. aastate alguses lisasid vennad Bernard ja Murray Spain, Philadelphia õnnitluskaardipoodide omanikud, näole loosungi „Have a Nice Day” ja hakkasid seda masstootma. 1971. aastaks oli müüdud üle 50 miljoni naeratusega rinnamärgi.
Ball ei teeninud sellest sentigi rohkem. Tema poeg meenutas, et isa ei kahetsenud seda kunagi — tänukirjad üle kogu maailma olid talle kallimad kui autoritasud. Ta algatas World Smile Day, mida tähistatakse oktoobri esimesel reedel. Ta suri 2001. aastal. Tema hauakivil on naeratus.
Maailma lihtsaim joonistus osutus ka kõige raskemaks endale hoida.
Head uudised Pariisis
Teisel pool ookeani oli Franklin Loufrani, prantsuse ajakirjanik ja litsentsimisspetsialist, tüdinud pealkirjadest Vietnami sõja ja Nixoni kohta. Ta pakkus päevalehele France-Soir välja aktsiooni „Prenez le temps de sourire” — „Võta aega naeratada”. Iga hea uudis lehes sai märgi: kollase näo. Aktsioon algas 1. jaanuaril 1972. Väidetavalt oli see kollane naeratus esimene värv, mis kunagi lehe mustvalgel esiküljel ilmus.
Loufrani tegi seda, mida keegi Ameerikas ei olnud teinud: registreeris näo kaubamärgina ja andis sellele nime — Smiley. Ta trükkis kümme miljonit kleebist ja jagas need tasuta laiali. Peagi tulid esimesed litsentsid, nende seas Marsi šokolaadidražeed, millest igaühel oli naeratus.
Kleebisest brändiks
1996. aastal võttis firma üle Franklini poeg Nicolas Loufrani ja asutas Londonis The Smiley Company. Ta lasi brändi kaitsta umbes sajas riigis ja muutis logo elustiiliks. Täna teeb Smiley koostööd sadade litsentsiaatidega — Nutellast ja McDonald’sist kuni Moschino ja Fendini — ning firma annetab osa kasumist oma heategevusfondile. Naeratus ilmus isegi 2012. aasta Londoni olümpiamängude avatseremoonial.
Kaks lugu
Kes siis leiutas Smiley? Piisab, kui panna kaks nägu kõrvuti.
Sarnasust on raske mitte märgata. Disainiajaloolased nimetavad tavaliselt üle maailma levinud joonistuse autoriks Harvey Balli. The Smiley Company rõhutab, et just Franklin Loufrani registreeris naeratuse esimesena ja tegi sellest brändi. Mõlemad on tõsi. Ball andis maailmale näo. Loufrani andis sellele nime — ja omaniku.
Pealegi viib sama kollane nägu otse emotikonide ja emojideni, millega me täna iga päev kirjutame. Vähestel joonistustel on olnud nii pikk elu.
Naeratuse ajastud
Hollandi stuudio Mr Maria Smiley lambid ootavad sind meie juures — kollased ja roosad, 11 kuni 40 cm.
Vaata lampe →Loe ka: Miffy: Dick Bruna · Laavalambid on tagasi · Jälgi: Smiley