Kuidas sündis Kickomi

Sonny Angel Taimaal

Olin Bangkokis. Sõbranna kirjutas mulle palvega:

„Sa oled Jaapanis, osta mulle Sonny Angel.”

Esiteks, ma polnud enam Jaapanis — olin Taimaal. Teiseks, mul polnud aimugi, mis on Sonny Angel.

Trükkisin Google'isse. Välja hüppasid pildid pisikestest alastest mütsikestega figuuridest: maasikas, porgand, väike puuvili peas. Pastelsed, veidrad, magusad viisil, mis ei sobinud millegagi, mida ma teadsin. „Okei” — mõtlesin — „kui keegi seda tahab, siis proovin leida.”

Kolm päeva otsimist. Kõikjal läbi müüdud.

Lõpuks sattusin poekesse ühes Bangkoki kaubanduskeskuses, kus kehtis veider reegel: pead kulutama vähemalt 50 zł muudele asjadele, alles siis saad juurde osta ühe Sonny Angeli. Klassikaline scarcity-mehaanika, mida ma toona muidugi nii ei nimetanud — teadsin ainult, et see on absurd ja et pean seda tegema, sest lubasin.

Astusin sellesse poodi. Ja nägin tervet riiulit magusaid, veidraid olendeid, keda ma polnud kunagi näinud. Sonny Angeleid, mõningaid Smiskisid, mõningaid teisi brände, mida ma üldse ei tundnud.

Ostsin sõbrannale Sonny Angeli. Ostsin ka endale mõne. Ei mõistnud, miks — lihtsalt tahtsin.

Toona ma veel ei teadnud, et seda nimetatakse art toys'iks. Ei teadnud, et see on globaalne turg, mis on aastas kümmekonna miljardi dollari väärt. Ei teadnud, et aasta pärast juhin poodi Poolas.

Labubu ja minu inglise keele õpetaja Malaisiast

Viis kuud hiljem. Taimaast jäid mulle riiulile pastelsed olendid ja mälestus absurdsest poest. Elu naasis tavapärasesse rütmi — töötasin, elasin Wrocławis, kaks korda nädalas oli mul inglise keele tund Malaisia õpetajaga.

Ühel päeval ütleb ta mulle keset vestlust:

„Tead, need Labubud on nii inetud. Ma ei mõista, miks inimesed neid kannavad.”

Ma ei tundnud Labubut. Trükkisin Google'isse. Vaatan: väikesed olendid üheksa terava hambaga, karvaga, suurte silmadega. Inetud? Võib-olla. Hüpnootilised? Jah. „Kui Malaisias inimesed seda ei mõista, aga siiski kannavad” — mõtlesin — „siis tähendab, et nõudlus on olemas. Toon mõne Poolasse. Võib-olla läheb.”

Panin esimesed tükid Vintedisse üles. Läksid ühe päevaga.

Lisasin tooted ka Allegrosse. Sealgi läksid.

Vaatasin seda ja mõtlesin: oot, mis siin toimub. Sest polnud nii, et müüsin ühe figuuri ja mul on õigus. Oli nii, et iga eksemplar, mille üles panin, leidis kliendi mõne tunni jooksul.

Hakkasin autoga Hollandisse sõitma hommikustele dropidele. Õhtul teele, magamine autos keset ööd ja hommikul dropile. Graafik pingul, sest vahepeal viimistlesin magistritööd. Hakkasin tooma järgmisi IP-sid — mitte ainult Labubut, vaid ka Skullpandat, Hironot, Crybabyt. Kontrollisin, mis toimib, mis müüb, mis jääb riiulile.

See oli klassikaline edasimüüja töö. Arbitraaž: osta seal, kus odavam; müü seal, kus kallim. Töö, kuid töö, mis äkki tõi mõistlikku raha.

Ma ei olnud endiselt kollektsionäär. Ma ikka veel ei vaadanud neid asju kui kunsti. Need olid mulle toode.

Jälle lennuk Aasiasse

Pakin seljakoti neljaks kuuks. Plaan oli lihtne: reisin mööda Aasiat, firmat juhin distantsilt, pakke saadab Poolas minu õde.

Esimesed nädalad läksid skeemi järgi. Müük ikka käib, Ksenia trükib silte, kliendid saavad tellimused 24–48 tunniga. Mina sõidan kohvikust kohvikusse ja vastan sõnumitele telefonist.

Kuni ühel hetkel müük kokku kukub.

See oli valus. Kõik Poolas, kes tahtsid Labubut, olid selle juba saanud — hype vaibus, esimene laine aurustus, teist ei tulnud. Klassikaline edasimüüjate mull: sisened hot product'i, teed head nädalad, siis turg küllastub ja jääd laoga.

Oleksin pidanud stressi sattuma. Kuid märkasin siis midagi veidrat: huvi teema enda vastu oli endiselt olemas. Inimesed kirjutasid mulle küsimustega, kerisid sortimenti, lisasid jälgitavatesse. Asi polnud Labubus konkreetselt. Asi oli kollektsioneerimises.

Ja see oli esimene mõra minu edasimüüja-mõtlemises.

River City

Ühel päeval Bangkokis sattusin River Citysse — mitmetasandilisse kunstigaleriisse linna vanas osas. Läksin sinna antiikesemete pärast, sest toona kogusin vanu asju, mulle meeldib sõrmi minevikku suruda.

Antiikesemed leidsin. Kuid antiikesemete kõrval, samas galeriis, samadel korrustel, seisid asjad, mida Poola galeriides ei näe kunagi.

Pokemoni kaardid vitriinides nagu eksponaadid. Illustratsioonid, mis nägid välja nagu lapse joonistused — meelega, teadlikult, mõne individuaalse näituse raames. Art toys klassikaliste skulptuuride kõrval. Kohalikud kunstnikud, kelle esimesed tööd rippusid meistrite tööde kõrval. Kõik kõrvuti, kõike käsitleti võrdväärse kunstina.

Polnud hierarhiat „kõrge / madal”. Polnud galeriid „tõsise kunsti” jaoks ja eraldi poekest „ehiskeste” jaoks. Kõik elas ühes ruumis.

Seisin seal ja mõtlesin: kur*t, miks seda pole Poolas?

Väike kunst igaühele

Lõpetasin kunstiakadeemia. Terve elu mõtlesin kõrgest kunstist — galeriilikust, institutsionaalsest, kättesaamatust. Kunstist, mida vaadatakse muuseumides, ostetakse oksjonitel, loetakse sellest kataloogidest.

Kuid Bangkokis, River Citys, Sukhumviti poekestes nägin täiesti teistsugust mudelit. Kunst, mis maksab 80, 150, 300 złotti. Kunst, mida inimesed ostavad endale koju, riiulile, lauale. Mitte muuseumisse. Mitte galeriisse. Oma ellu.

See oli avastus mitte esteetiline — sest esteetiliselt meeldisid need figuurid mulle juba ammu — vaid strukturaalne. Nägin, et olemas on terve kunstikategooria, mida Poola turg peaaegu ei tunne kunstina. Tunneb seda kui „täiskasvanute mänguasju”, „TikToki veidrust”, „hiina figuuride moodi”. Aga mitte kui kunstikategooriat.

Ja need on kunstnikud. Kasing Lung, kes lõi Labubu — sõltumatu illustraator Hongkongist, kasvas üles põhjamaade muinasjuttudel, tema kunstil on oma filosoofia. Xiong Miao, Skullpanda autor — narratiivsed seeriad, visuaalselt võimsad, iga kollektsioon nagu eraldi näitus. Hirono — lapse tegelane, kes töötab läbi oma emotsioone, iga seeria on loo erinev peatükk.

See kõik on kunst. Vaid teises skaalas, teises meediumis, teisiti levitatud.

Ja siis Malaisias otsustasin: ku*t sellega, et olla seller. Tahan teha brändi. Tahan tuua seda väikest kunsti igaühele Poolasse. Tahan sellest rääkida, kirjutada, seletada — et inimesed teaksid, et sellel, mida nad ostavad, on autor, on kontekst, on tähendus.

See ei pidanud olema pood. See pidi olema meedium.

Nimi: Kickomi

Mõtlesin selle välja samal päeval Malaisias, sülearvuti taga istudes.

Kick — sest enne figuuride müümist müüsin jalatseid. Kicks on slanginimetus tossudele, müüsin neid internetis paar aastat. See on minu esimene „äri”. Trükkisin selle sõna nostalgiast, et miski jääks minusse sellest Kejtist, kes alustas.

Omi — aasialik pehmendus. Miski, mis lisab kõlale soojust, magusust. Sobis sellega, mida ma nüüd teen.

Kickomi — minu kaks elu ühes sõnas. Poola jalatsiturg ja aasia art toys. Karjääri esimene ja teine osa, foneetiliselt ühendatud.

Samal õhtul ostsin domeeni.

Pood käivitub

Pood käivitus 2025. aasta detsembris, veel siis, kui olin Aasias. Shopify seadistus, esimesed tooted, pakendus, kasutustingimused, tagastuspoliitika — kõik telefonist ja sülearvutist üüritud toas. Esimesi pakke Poolas pakkis Ksenia. Esimesi tellimusi allkirjastasin Bangkokist. Esimesi sõnumeid klientidelt võtsin vastu Poola aja järgi, kuue või seitsme ajavööndi erinevusega.

See oli täiesti teistsugune tunne kui Vinted. Vinted oli müümine. Kickomi oli millegi ehitamine, millel on oma identiteet. Igal tootel, mille üles panin, oli oma kirjeldus. Iga kunstnik sai oma alamlehe. Igal pakil oli oma allkirjaga kaart.

2026. aasta jaanuaris naasin Poolasse. Avasin oma korteri uksed, nägin karpe, mida Ksenia oli minu jaoks neli kuud hoidnud, ja mõistsin, et siit pole enam tagasiteed.

Mis nüüd

On juuni 2026. Kickomi tegutseb pool aastat. Müüb iga päev — Pop Mart, Labubu, Skullpanda, Hirono, Fugglers, Smiski, BE@RBRICK, Sonny Angel ja teist kümmet muud brändi. Mul on saadikud, regulaarne uudiskiri, blogi kunstnike profiilidega, TikTok, kus räägin art toys'ist nagu kunstist — sest seda see on.

Kordan seda sageli, kuid tahan seda siin, täisversioonis, korra ja igaveseks korrata:

See on kogu lugu. Ühest sõbranna sõnumist 2024. aastal Kickomini 2026. aastal. Planeerimata. Visioonidesse uppumata. Lihtsalt — järjekordne samm, siis järgmine, siis otsus Malaisias.

Kui see lugu sinuga resoneerib — või on sul oma kollektsioon millestki, või mõtled, kas „pole rumal”, et täiskasvanud inimene ostab figuure, või otsid kohta, kus neid asju võetakse tõsiselt — jää hetkeks.