Kunst kui teraapia
Perfektsionismist, mis ei lasknud mul alustada — ja sellest, kuidas joonistamine õpetas mind tegema inetuid asju.
Ütlen enda kohta: lõpetasin ASP, õpin psühholoogiat. Kõlab nagu keegi, kellel on kunstiga lihtne.
Tõde on see, et suurema osa elust oli kunst mulle pingeallikas, mitte kergendus. Pidi olema täiuslik. Ja kui mitte täiuslik — siis eelistasin üldse mitte teha.
See on tekst sellest, kuidas joonistamine ravis mind millestki, mida see ise varem toitis: perfektsionismist.
Kodust
Perfektsionismi tõin kaasa kodust. Aga minu puhul ei avaldunud see nii, nagu tavaliselt arvatakse — et lihvin kõike lõpmatuseni. Minu puhul oli vastupidi: kui miski pidi tulema inetu või ebatäiuslik, eelistasin seda mitte alustada.
Ma vihastasin, kui tegin midagi, mis alles pidi viima ilusa tulemuseni. Protsess ise — see läbimine etapist, kus miski on veel pooleli, inetu, ebakindel — oli mulle talumatu. Pinge.
Rahu leidsin minimalismist. Seal on perfektsionismiga lihtsam — vähem elemente, vähem asju, mis võivad valesti minna. Mida lihtsam, seda turvalisem. Toona ei nimetanud ma seda põgenemiseks. Arvasin, et see on lihtsalt minu stiil.
Igav ja lihtne
Gümnaasiumis olid mu analoogfotograafia tööd konkursil välja pandud. Oli näitus. Ja kuulsin, kuidas kaks tüdrukut minu fotosid kommenteerisid:
„Nii igav. Nii lihtne.”
See üks lause juurdus minusse sügavamale, kui toona arvasin. Otsustasin, et ei pane end enam kunagi välja.
Ja pidasin sellest kinni aastaid. ASP-s võeti mu töid näitustele — aga mina neile ei sõitnud. Kui lõpuks pidin magistritööd näitama, tegin seda ASP aias. Väljas. Peaasi, et mitte saalis, peaasi, et mitte otse.
Täna tean, et see polnud esteetiline valik. See oli hirm, mis oli riietatud otsuseks.
Must ja punane
Prokrastinatsioon, stress, „mul pole ideed”, „kõik on nõme”. Kandsin endas palju frustratsiooni ja see pidi kuhugi välja saama.
Mäletan maalikunsti tundi, kus lihtsalt viskasin endast kõik välja. Maalisin ekspressiivselt, oma negatiivseid emotsioone, kõike mustas ja punases. Selle keskele ilmus karjuv kuju.
Ma ei planeerinud teda. Ta lihtsalt sattus sinna. Ja see intrigeeris professorit — sest selles töös oli näha seda, mis minus tegelikult on.
Siis nägin esimest korda midagi, mis hiljem korduvalt tagasi tuli: minu enesetunne oli näha selles, mida ma teen. Seda ei saanud tehnika taha peita. Seisund tuli ise pinnale.
Üks muuseum igas riigis
Kogu õpingute vältel reisisin palju. Ühel hetkel otsustasin, et igas riigis lähen vähemalt ühte muuseumi — et lõpuks mõista, milles selles kunstis asi on. Sest ausalt: ma ei mõistnud. Ja tahtsin leida oma suuna.
Peatusin moodsa kunsti juures. Edaspidi käisingi ainult seal — need näitused, need muuseumid. Selgus, et see, mis mind tõeliselt köitis, oli kontseptualism.
Minu magistritöö toetus sellele tugevalt — kontseptualismile ja minimalismile. Selles oli palju mind, emotsioone, sügavust. Ja ometi tunnen tänini, nagu oleks see olnud ebapiisav. Mitte sellepärast, et sisu jäi puudu — vaid sellepärast, et tunnen, et ei andnud teostuses endast 100%.
Ja siin tuleb taas mängu perfektsionism. Kui sulle liiga palju korda läheb, ei luba sa endale eksperimenti. Sest peabki ju kuidagi välja nägema. Peab meeldima. Ja see tapab julguse.
Aga miks õieti mitte
Kogu õpingute vältel kordasin endale, et minust ei saa kunstnikku. Äärmisel juhul disainer. Kõlas turvalisemalt.
Aga disainis on kõige olulisem töötada kellegi jaoks. Ja ühel hetkel mõtlesin: kuidas ma pean tegema asju kellegi jaoks, kui juba asjade tegemine iseenda jaoks valmistab mulle nii palju valu?
Neljandal kursusel — pärast mõneaastast iseenda „parandamist” — jõudsin küsimuseni, mida olin varem vältinud: aga miks õieti ma ei taha olla kunstnik? Mis selle taga on?
Olin kohas, kus see oli mulle kandikul ette antud. Ainult minust sõltus, kas võtan. Otsustasin, et proovin vähemalt mõelda, et äkki ma siiski võiksin selleks saada.
Nii sattusin raamatuni The Creative Act. Mõistsin siis, kui palju kunsti toetub millelegi vaimsuse laadsele — millelegi, mida ei saa kavandada ega jõuga lihvida.
Kritseldused
Otsustasin registreeruda valikainesse, kuhu ma poleks kunagi läinud: illustratsioon. Seal tuleb ju mõelda loovalt, luua, pigistada endast välja see miski, mida ma ei mõistnud — aga teadsin, et professoril see on. Mõtlesin pidevalt: mis tal on, mida minul pole? Mida tema näeb ja mõistab, mida mina ei näe?
Loomulikult sattus see minu madalseisu. Pool mu töödest nägi välja nagu üks suur depressioon. Elasin sellega, mis mul sees on — ja täpselt see oli näha.
Professor kordas pidevalt, et ma ei kaevuks oma pähe, vaid hakkaksin tähele panema seda, mis mind ümbritseb. Mul oli siis: what? Mul on ju vajadus olla sees.
Aja jooksul need sõnad jõudsid minuni. Hakkasin otsima inspiratsiooni väljastpoolt. Ja siis sai illustratsioonist mulle teraapia perfektsionismist. Pidin joonistama midagi endast — ja see oli nõme. Mingid kritseldused, teadmata mis.
Esimest korda hakkasin endalt küsima küsimust, mida polnud loomises kunagi varem endalt küsinud: aga mis mind õieti käivitab? Varem olin pidevalt keskendunud sellele, kuidas teised seda tajuvad. Nende kritselduste näitamine oli mulle tohutu väljakutse.
Ja kogu aeg sama mõte: aga ma tahan, et see oleks juba ilus. Kohe. Milline sitt. Kui nõme.
Step by step
Lõpuks kuulsin lihtsaid sõnu kelleltki väljastpoolt. Et see on ju protsess. Step by step.
„Esimesed asjad pole kunagi ilusad. See pole võimalik. Võib-olla on praegu inetu — aga iga järgmise joonistusega on parem.”
See on jäänud minuga tänini. Kõlab banaalselt, eks? Ja ometi oli see täpselt see, mida ma kogu elu ei osanud endale lubada mõista: et inetu algus pole läbikukkumine, vaid etapp.
Õpin psühholoogiat ja nüüd tean, kuidas seda nimetada. Seda tüüpi perfektsionism — vältiv, mitte lihviv — on hinnangukartus, mis on maskeeritud kõrgeteks standarditeks. Asi pole kvaliteedis. Asi on selles, et mitte lasta end tabada millegi poolelioleva pealt. Ja kuna iga asi algab pooleliolemisest, siis perfektsionist lihtsalt… ei alusta.
Kunst oli mulle teraapia perfektsionismi, kannatamatuse ja püsivuse vastu.
See ei õpetanud mind tegema täiuslikke asju. See õpetas mind tegema inetuid asju — ja jääma nende juurde piisavalt kauaks, et neist saaks head. See on hoopis teistsugune oskus. Ja palju tähtsam.
Seepärast sündis Kickomi
Ütlen seda täie veendumusega: kui poleks seda, poleks ma alustanud tööd oma brändi kallal.
Sest pidevalt poleks olnud „see õige hetk”. Pidevalt jääks midagi puudu, pidevalt oleks liiga vara, liiga inetu, liiga pooleli. Perfektsionist ootab ideaalseid tingimusi, mida pole ja kunagi ei tulegi.
Ent tegelikult vormib just aeg. Step by step. Esimesed tooted, esimesed kirjeldused, esimesed TikTokid, esimesed vead. Miski neist polnud alguses täiuslik. Ja just seepärast see üldse on.
Kickomi pole minu jaoks ainult art toy'de pood. See on tõend, et õppisin alustama enne, kui oli valmis. Et lasin selle õppetunni endast läbi illustratsioonist ja lasin selle ärisse.
Ja võib-olla seepärast suhtun neisse väikestesse figuuridesse nii tõsiselt kui kunsti. Sest tean, kui palju julgust nõuab millegi näitamine, mis on tulnud kellegi seest. Iga art toy on kellegi kritseldus, mille keegi julges lõpuni teha.
Kes ma olen ja kust see kõik tuli.
ASP, psühholoogia, perfektsionism, millega ma alles lepin. Kui tahad seda lugu rohkem tundma õppida — või näha, kuidas ma vaatan art toy'sid kui kunsti — jää hetkeks.
— Kejt, Kickomi asutaja
